Mis on raba ja soo
Soo, raba ja turvas tähistavad omavahel seotud, kuid eri mõisteid. Soo viitab liigniiskele alale ja selle elukeskkonnale, turvas aga osaliselt lagunenud taimeainest kujunenud ladestusele. Raba on soo kindel tüüp, mitte kõigi soode koondnimetus. Eesti soode pindalaosakaalu tuleb seepärast käsitada kõigi soode, mitte üksnes rabade näitajana.
Soo, raba ja turvas
Soo on liigniiske ala, kus vesi mõjutab pinnast ja elutingimusi ning kus esineb turvast või kujuneb turbaladestus. See on üldmõiste, mille alla kuuluvad eri sootüübid. Raba on üks neist: seda nimetatakse ka kõrgsooks. Seega kirjeldavad sõnad „soo” ja „raba” eri ulatusega mõisteid – soo hõlmab tervet elupaikade rühma, raba tähistab neist üht kindlat tüüpi.
Turvas ei ole soo ega sootüüp, vaid osaliselt lagunenud taimeainest koosnev ladestus. Selle hulka jäävad eri taimede jäänused, mis pole täielikult lagunenud. Mõiste aitab kirjeldada soo pinnases leiduvat orgaanilist ainet, samal ajal kui „soo” nimetab ala ja „raba” selle üht tüüpi. Nende eristamine väldib ekslikku kasutust, kus raba peetakse kõigi soode sünonüümiks. Näiteks võib rääkida soodest üldiselt või eraldi rabadest, kuid need nimetused ei tähenda sama alaulatust.
Rabad Eestis
Eesti soode pindalaosakaaluks on esitatud ligikaudu 22,3% riigi territooriumist (Orru 1992, viidatud 2013. aasta väljaandes). Näitaja kirjeldab soid tervikuna, mitte ainult rabasid. Seetõttu ei saa seda protsenti kasutada raba pindala või rabade osakaalu näitajana.
Arv annab üldise ettekujutuse soode ulatusest Eesti maastikul, kuid selle nimetuses tuleb säilitada täpne kategooria: jutt käib soodest, mille hulka kuuluvad eri sootüübid. Raba kuulub nende sekka ühe kindla tüübina. Raba on soo kindel tüüp, mitte kõigi soode üldnimetus.
Soo tüübid: madalsoo, siirdesoo ja raba
Madalsoo, siirdesoo ja raba eristuvad eelkõige selle järgi, kust vesi nende pinnasesse jõuab ja kui palju toitaineid see kaasa toob. Need erinevused kujundavad taimkatet ning mõjutavad ka soo pinnavormi. Siirdesoo tunnused jäävad madalsoole ja rabale omaste olude vahele. Sootüüpi saab hinnata mitme tunnuse koosmõjul, mitte üksnes mõne üksiku taimeliigi järgi.
Madalsoo
Madalsoo saab vett põhjaveest ning sageli ka lähedal asuvatest veekogudest ja pinnaveest. Läbi mineraalainerikka pinnase liikuv põhjavesi toob sohu rohkem toitaineid kui ainult sademetest toituvasse rabasse. Veetase püsib märjal alal sageli maapinna lähedal, kuid selle kõikumine sõltub põhjavee tasemest ja ümbruskonna veerežiimist.
Toitainerikkamates ja vähem happelistes tingimustes saavad kasvada paljud tarnad, pilliroog, angervaks ning eri liiki samblad. Taimkate võib olla tihe ja liigirikkam kui rabas, kuigi konkreetne kooslus sõltub vee keemilisest koostisest ja kasvukoha märkusest. Põhjavee juurdevoolu tõttu ei piirdu madalsoo taimestik vaid liikidega, mis taluvad väga vähest toitainete hulka.
Maastikul on madalsoo pind enamasti tasane või nõrgalt kaldu, sest selle pinnavormi ei kujunda keskosa järkjärguline kerkimine. Veega küllastunud madalsoomuld võib olla pehme ja ebaühtlane, kuid soo tervikuna ei moodusta tavaliselt selgelt kumerat kuplit. Kõrgsoo pinnast madalamal paiknev madalsoo võib anda põhjaveele äravoolutee ning selle servades leidub sageli üleminekuid teistele sootüüpidele.
Siirdesoo
Siirdesoo paikneb arengult ja sageli ka maastikul madalsoo ning raba vahel. Selle veetoide on segatüüpi: põhjavee mõju pole enam nii tugev kui madalsoos, kuid sademetest saadav vesi pole veel ainus oluline allikas. Põhjavee osakaal võib paiga eri osades erineda, mistõttu ei ole siirdesoo tunnused igal pool ühesugused.
Vee mineraalainete hulk ja mulla happesus jäävad üldjoontes kahe äärmise sootüübi vahele. Seetõttu võib koosluses leiduda nii madalsoole iseloomulikke tarnu ja samblaid kui ka rabale omaseid turbasamblaid, kanarbikku või jõhvikat. Liikide osakaal muutub järk-järgult, mitte kindla piirjoone järgi; taimkate võib olla mosaiikne ning peegeldada väikseid erinevusi veetasemes.
Pinnavorm on samuti üleminekuline. Madalsoo tasane pind võib siirdesoo poole liikudes tasapisi kerkida, ent selgelt kumer rabapind pole veel välja kujunenud. Seetõttu võib siirdesoo piir olla maastikul hajus: määramisel vaadeldakse koos veetoidet, taimi ja pinna kuju, mitte ainult üht tunnust.
Kõrgsoo
Raba ehk kõrgsoo saab vett ainult sademetest. Selle pinnas on happeline ja toitainetevaene, sest rabapinnani ei jõua mineraalaineid põhjavee kaudu. Kõrgemale kerkinud raba keskosa asub ümbritsevast maast ja põhjavee mõjualast kõrgemal; pinnavorm võib kujuneda kumeraks ning servade suunas madalamaks.
Sellistes oludes kasvavad teiste seas turbasamblad, kanarbik, sookail ja jõhvikas. Taimestik on kohastunud vähese toitainete kättesaadavuse ja märja pinnasega, kuid rabas leidub ka kuivemaid mättaid ning märjemaid älveid. Nende väikesel alal vahelduvate kasvukohtade tõttu võib taimkate muutuda isegi mõne meetri jooksul.
Kolme sootüübi põhierinevused saab kokku võtta veetoite, toitainete, taimkatte ja pinna kuju järgi. Happesuse vahemikud on ligikaudsed: need varieeruvad paikkonniti ning ei asenda teiste tunnuste vaatlemist.
| Sootüüp | Veetoide | Toitained ja happesus | Taimestik | Pinnavorm |
|---|---|---|---|---|
| Madalsoo | Põhjavesi ja sageli pinnavesi | Toitainerikkam; pH sageli umbes 5–7 | Tarnad, pilliroog, angervaks ja samblad | Enamasti tasane või nõrgalt kaldu |
| Siirdesoo | Põhjavee ja sademete vahepealne mõju | Üleminekuline toitainete sisaldus ja happesus | Madalsoo- ja rabaliikide segu, sh tarnad ja turbasamblad | Pind võib madalsoo poolelt tasapisi kerkida |
| Kõrgsoo ehk raba | Ainult sademed | Toitainetevaene ja happeline; pH sageli umbes 3–5 | Turbasamblad, kanarbik, sookail ja jõhvikas | Kumer keskosa, servade suunas madalam |
Välitingimustes tasub vaadata, kas pind on tasane või kumer, ning kontrollida, kas taimede seas leidub põhjaveest sõltuvaid liike või rabale omast kanarbikku ja turbasammalt. Üks taimeliik ei määra sootüüpi: kõige kindlama hinnangu annavad veetoite, taimkatte ja pinnavormi ühised tunnused.
Turba tekkimine ja raba taimestik
Turba kujunemine ja taimede kooslus on raba arengus omavahel seotud protsessid. Taimede jäänused ladestuvad kihtidena, samal ajal kui elavad liigid paiknevad eri niiskusega laikudes. Raba taimestik peegeldab vee liikumist ja pinnase vähest toitainesisaldust. Turbakihi aeglane kasv ning taimede ja veesilmade paiknemine aitavad mõista raba maastiku kujunemist.
Turba kasv
Turvas kujuneb siis, kui rabataimede surnud osad jäävad püsivalt märga pinnasesse ega lagune täielikult. Protsessi saab jälgida järjestikuste etappidena:
- Elusad turbasamblad ja muud sootaimed kasvatavad uusi osi; alumised varred, lehed ja juured surevad ning vajuvad veega küllastunud pinnasesse.
- Vesi täidab taimse aine poorid ja piirab hapniku juurdepääsu, mistõttu lagundajate tegevus aeglustub võrreldes kuivema, õhurikkama pinnasega.
- Hapnikuvaeses keskkonnas lagunevad taimejäänused vaid osaliselt; nende kiud ja muud orgaanilised osad säilivad ning segunevad varasemate kihtidega.
- Uued jäänused kuhjuvad vanema materjali peale, alumised kihid tihenevad ja moodustavad järk-järgult turbakihi, mille koostis sõltub eri aegadel kasvanud taimeliikidest.
- Rabas lisandub turvast tavaliselt umbes 0,5–1 millimeetrit aastas; mitme meetri paksune kiht võib seetõttu olla tuhandeid aastaid vana.
Turbaläbilõikes paiknevad vanemad jäänused sügavamal ja uuemad pinna lähedal, sest taimne materjal lisandub ülevalt.
Rabataimed
Raba taimestik koosneb liikidest, mis taluvad happelist ja toitainetevaest pinnast ning pikaajalist liigniiskust. Taimede kasvukohti vaheldavad avaveelised lohud ja kõrgemad mättad:
- Turbasamblad kuuluvad perekonda Sphagnum; nende lehed ja varred hoiavad vett ning kasvav samblavaip aitab luua happelist, toitainetevaest kasvupinda.
- Jõhvikas (Vaccinium oxycoccos) levib mööda maapinda peente roomavate võrsetega; väikesed igihaljad lehed sobivad avatud ja märjale rabapinnale.
- Rabamurakas kasvab sageli märgadel, avatud rabalaikudel, kus madalakasvuline taim tuleb toime happelises ja vähese toitainesisaldusega kasvukeskkonnas.
- Sookail ja kanarbik on tüüpilised rabapõõsad; nende väikesed lehed aitavad toime tulla toitainetevaese pinnase ning tuule ja päikesega.
- Huulhein püüab lehtedel väikseid putukaid ja saab neist lisalämmastikku, mis aitab toime tulla pinnases kättesaadava lämmastiku vähesusega.
- Älved on madalad avaveelised lohud, laukad aga püsivamad ja sügavamad veesilmad; nende vahele jäävad sageli samblavaibad ja kõrgemad mättad.
Tihe samblavaip ja märjad älveservad osutavad pidevale veeküllastusele, põõsastega mättad paiknevad aga veepinnast kõrgemal. Avavee ja taimkatte mosaiik näitab raba pinnavormide ning niiskusolude vaheldumist.
Soode tähtsus ja kaitse
Sood mõjutavad nii kliimat ja veeringet kui ka paljude liikide elupaiku. Nende kaitse sõltub sellest, kas veerežiim ja taimkate jäävad võimalikult looduslikuks. Kuivendamine ja turba kaevandamine muudavad märga pinnast ning võivad soode süsinikuvaru õhku paisata. Külastajate liikumise suunamine laudteedele aitab hoida rabapinda tallamise eest.
Süsiniku talletamine
Soo märjas pinnases napib hapnikku, mistõttu laguneb taimejäänuseid aeglaselt ja osa nende süsinikust koguneb turbakihina. Terved sood aitavad seetõttu hoida süsinikku pika aja jooksul mullas, mitte atmosfääris.
- Veega küllastunud turbas on vähe hapnikku, mis pidurdab orgaanilise aine lagunemist ja võimaldab süsinikul pika aja jooksul pinnasesse talletuda.
- Soo taimestik seob kasvades atmosfäärist süsinikdioksiidi; osa sellest jõuab surnud taimeosade kaudu turbakihi pikaajalisse varusse.
- Märg pinnas mahutab sademetevett ja aeglustab selle äravoolu, aidates tasandada veetaseme kõikumist ning vähendada kiiret äravoolu ümbruskonda.
- Vee hoidmine soos toetab ümbruskonna veerežiimi, sest aeglasem äravool võib leevendada suurvee kiiret levikut ja säilitada niiskust kuivemal ajal.
- Raba ja teised sood pakuvad elupaiku märgalade liikidele, kellele sobivad avatud veesilmad, niiske pinnas või turbasamblaga kaetud alad.
- Kuivendatud turbasse pääseb õhk ning selle lagunemisel eraldub süsinikdioksiidi; turba kaevandamine eemaldab süsinikku talletanud pinnase ja muudab veerežiimi.
Kuivendamine võib muuta märja soo kuivemaks ja kiirendada turba lagunemist ka aladel, kus turvast enam ei kaevandata. Kaevandusalal eemaldatakse lisaks turbakihte ning muudetakse pinnast ja vee liikumist, mistõttu kannatavad nii süsiniku talletamine kui ka soole iseloomulik elustik.
Matkarajad rabas
Raba pehme pind ja taimestik saavad tallamisel kergesti kahjustada. Laudtee koondab külastajate liikumise kindlale rajale ning vähendab korduvat astumist rabapinnale.
- Laudtee kannab külastaja üle märja ja pehme pinna, nii et rabapinda ei tallata igal sammul otse.
- Kindel liikumisjoon vähendab taimkatte korduvat muljumist ja pinnase kokkusurumist, mis muidu võib häirida vee liikumist pinnases.
- Laudteelt kõrvale astudes võib kahjustada aeglaselt taastuvat taimkatet ning laiendada juba tekkinud tallamisjälgi niiskel pinnal.
- Soomaa rahvuspargi rabades aitab laudtee hoida külastajate liikumist piiritletuna ja jätta ümbritseva märgala vähem häirituks.
- Lahemaa rahvuspargi Viru raba piirkonnas võimaldavad laudteed rabamaastikku vaadelda, liikudes samal ajal mööda kindlaks kujunenud rada.
Laudteel püsimine vähendab taimkatte ja pinnase kahjustamist ka siis, kui rada on märg või külastajaid on palju. Rabas liigutakse laudteel ning sellelt kõrvale ei astuta.