Eesti rahvuspargid

Eesti rahvuspargid on kaitsealad, kus hoitakse koos väärtuslikku loodust, maastikke ja kultuuripärandit ning korraldatakse looduses viibimist. Rahvuspargi kaitsekord määrab, millised tegevused on eri piirkondades lubatud ja kus liikumist piiratakse. Eesti rahvusparke haldab Keskkonnaamet. Eesti Looduskompass on sõltumatu eestikeelne Eesti looduse ja geograafia juhend, mis aitab mõista kaitsekorra ja maastike seoseid.

Rahvuspargi eesmärk

Rahvuspark on riiklikult kaitstav ala, mille eesmärk on säilitada, kaitsta, taastada, uurida ja tutvustada iseloomulikku looduskeskkonda, maastikke ning kultuuripärandit. Kaitse ei piirdu üksikute liikide või elupaikade hoidmisega: tähelepanu all on ka terviklikud maastikud ja inimese kujundatud pärand, näiteks traditsiooniline asustus ja ajaloolised maakasutusviisid. Rahvuspargis korraldatakse puhkevõimalusi nii, et looduse tutvustamine ei kahjustaks kaitstavaid väärtusi.

Kaitsekorra koostamisel määratakse ala eri osade kasutamise tingimused. Näiteks võib ühes piirkonnas olla esmatähtis looduslike protsesside säilitamine, teises aga pärandmaastiku hoidmine või külastuse suunamine tähistatud radadele. See võimaldab kaitsta nii tundlikke elupaiku kui ka väärtusi, mis vajavad hooldamist ja inimeste teadlikku tegutsemist. Rahvuspargi reeglid lähtuvad konkreetse ala kaitse-eeskirjast, mitte ainult sellest, et ala kannab rahvuspargi nime.

Eesti rahvusparke haldab Keskkonnaamet: amet korraldab kaitsealade kaitset ja kasutamist ning annab teavet kehtivate piirangute kohta. Rahvuspark ja looduskaitseala on mõlemad kaitsealade õiguslikud kategooriad, kuid nende fookus pole sama. Rahvuspark ühendab ulatuslikuma looduse, maastike ja kultuuripärandi kaitse ning külastuse korraldamise; looduskaitseala kaitse-eesmärgid keskenduvad määratud loodusväärtustele. Praktiliselt tasub vaadata ala nimetuse kõrval kaitse-eeskirja: see näitab, milliseid väärtusi kaitstakse ja millised tegevused on lubatud.

Kaitsetsoonid ja liikumine

Rahvuspargi kaitsekord võib jagada ala eri rangusega vöönditeks. Loodusreservaadis kehtib rangeim kaitse ning inimeste viibimine on üldjuhul keelatud, välja arvatud seaduses ette nähtud juhtudel. Sihtkaitsevööndis kaitstakse looduslikke protsesse või konkreetseid väärtusi; liikumist ja tegevusi võidakse piirata näiteks pesitsusajal. Piiranguvööndis on kasutus lubatud kaitse-eeskirjas sätestatud tingimustel. Puhkeala ei ole iseseisev kaitsevööndi liik: see võib paikneda eri vööndites ning külastamist suunavad kohalikud reeglid ja tähistus.

Enne retke kontrolli konkreetse ala kaitse-eeskirja ning järgi kohapealseid silte. Igapäevased head tavad aitavad vältida häirimist ja kahjustusi.

• Liigu tähistatud rajal, kui ala juhised seda nõuavad; nii väldid tallamist tundlikel kooslustel ja pesitsevate lindude häirimist.
• Ära korja kaitsealuseid taimi ega kahjusta puid, samblaid või samblikke; jäta looduses leitud kivid ja muud loodusobjektid oma kohale.
• Hoia koer rihma otsas ja kontrolli kohalikke piiranguid; vabalt liikuv loom võib häirida maas pesitsevaid linde ja teisi metsloomi.
• Tee lõket ainult selleks ette nähtud kohas ja siis, kui kaitsekord seda lubab; ära jäta maha prügi ega toidujäätmeid.
• Parki sõiduk ainult lubatud parklas ning kasuta mootorsõidukiga liikumiseks avatud teid; maastikul sõitmine võib kahjustada pinnast ja taimestikku.

Nuuksio rahvuspark asub Soomes, Espoo lähedal, mitte Eestis. Eesti rahvuspargis määrab lubatud liikumise alati konkreetse vööndi kaitsekord: rahvuspark ühendab looduse, maastike ja kultuuripärandi kaitse ning külastuse korraldamise, looduskaitseala on aga teine kaitsealade kategooria, mille eesmärgid määratakse ala väärtuste järgi.

Eesti rahvuspargid erinevad maastike, elupaikade ja aasta jooksul toimuvate loodusnähtuste poolest. Võrdlemisel tasub arvestada, kas huvi keskmes on märgalad, metsad, järved, rannik või linnustik. Mõne paiga loodusväärtused avalduvad selgelt kindlal aastaajal, näiteks üleujutuste või lindude rände ajal. Järgnevad võrdluspunktid seovad loodushuvid konkreetsete parkide ja nähtuste esinemisajaga.

Millal mida uurida

Loodusnähtuste ajastus sõltub ilmast ja veeseisust, kuid korduvad aastaajad aitavad huvi sobiva paigaga siduda.

• Soomaa rabades ja jõeluhtadel ilmnevad kevadised üleujutused tavaliselt märtsis või aprillis, kui lumesulavesi ja vihm tõstavad jõgede veetaset.
• Lahemaa rannikul vahelduvad aasta jooksul avavesi ja talvine jää; rannikulinde kohtab rohkem kevad- ja sügisrände ajal, mõisad pakuvad huvi aasta ringi.
• Matsalu lahel ja rannaniitudel on lindude kevadränne eriti nähtav aprillis ja mais, sügisränne kestab sageli augustist oktoobrini.
• Vilsandi saartel liiguvad rändlinnud kevadel ja sügisel, samal ajal kui paljude merelindude pesitsus ja poegade kasvatamine jääb hiliskevadesse ning suvesse.
• Alutaguse soodes valmivad mustikad ja pohlad suve teisel poolel, jõhvikad aga tavaliselt sügisel; metsloomade aktiivsus muutub samuti aastaajati.
• Karula järvede ääres on veetaimede kasv kõige märgatavam suvel ning järvede ümbruse lindude pesitsusaeg koondub kevadesse ja suve algusse.

Kui uurimise all on nähtuste ajaline kulg, tasub tähele panna veetaset, taimede arengut ja rändlindude liikumist. Need muutuvad aastati ning täpne algus sõltub ilmast.

Loodusväärtuste erinevus

Parkide eripära kujundavad pinnamood, veestik ja elupaikade mosaiik; kaitseväärtuste võrdlemisel joonistuvad välja kuus eriilmelist maastikku.

• Lahemaa ühendab metsad, rabad ja Põhja-Eesti ranniku, kus leidub kiviseid randu ning suuri rändrahne; eripäraks on maismaa- ja rannikuelupaikade kõrvutus.
• Karula kuppelmaastikku iseloomustavad vahelduvad künkad, metsad, niidud ja väikesed järved, mille ümber paiknevad eriilmelised vee- ning maismaaelupaigad.
• Soomaa maastikku kujundavad rabad, jõed ja üleujutatavad luhad; kevaditi võivad üle kallaste tõusvad veed katta ulatuslikke alasid ning ühendada jõelammid.
• Vilsandi saarestikus on tähtsal kohal saared, laiud ja rannikuveed, mis toetavad merelindude pesitsemist ning pakuvad rändlindudele peatuspaiku.
• Matsalu madal laht, roostikud ja rannaniidud moodustavad mitmekesise linnustikuala; kevad- ja sügisrände ajal koondub sinna suurel hulgal rändlinde.
• Alutaguse eristub ulatuslike metsade ja soodega; metsamaastiku kaitseväärtuste hulka kuulub ka lendorava elupaikade hoidmine.

Kui esikohal on linnustik, suunavad Matsalu ja Vilsandi eri tüüpi rannikuelupaikade juurde; raba- ja jõemaastike huvilisele sobib Soomaa, metsadele Alutaguse ning järvede ja küngaste kooslusele Karula.