Soomaa asend ja kaitse
Soomaa rahvuspargi maastikku iseloomustavad märgalad ja neid läbivad vooluveekogud. Avatud soopinnad vahelduvad jõeorgude, metsade ja lammidega, mistõttu muutub maastik ka lühikese vahemaa jooksul. Pinnavormid on valdavalt madalad, kuid jõgede orud annavad piirkonnale selge ruumilise struktuuri. Rahvuspargi nimi peegeldab soode keskset rolli selles maastikus.
Asukoht ja asutamine
Soomaa rahvuspark paikneb Edela-Eestis Pärnu ja Viljandi maakonna alal. Kaitseala ulatub üle maakonnapiiri ning hõlmab osa laiemast Soomaana tuntud maastikupiirkonnast. Nii ei tähista Soomaa üksnes rahvuspargi piire, vaid ka ümbruskonna looduslikku tervikut, mille kujundamisel on oluline osa soodel ja jõgedel.
Soomaad nimetatakse sageli rabade maaks, sest sood moodustavad siin maastiku silmapaistva põhiosa. Nimetus kirjeldab piirkonna ilmet, mitte seda, et kogu kaitseala oleks ühesugune raba. Rahvuspargi maastikus paiknevad eri arengujärgus sood ning nende vahel leidub metsa- ja jõemaastikke. Rahvuspark asutati 1993. aastal, et kaitsta seda omavahel seotud looduslike alade tervikut ja säilitada selle iseloomulikku maastikku.
Rahvuspargi asukohta tasub kaardilt otsida mõlema maakonna järgi: maakonnapiir ei lange kokku loodusmaastiku piiriga. Praktiliselt aitab sihtkohta valida kaardi kasutamine koos konkreetse lähtekoha või külastuspunkti nimega.
Rabad ja jõed
Soomaa rabad ja jõeorud moodustavad vahelduva maastikuvõrgustiku. Rabad on laiad ja lauged, jõeorud aga toovad muidu tasasesse pinnamoodi selgemad looduslikud piirjooned. Nende vahele jäävad metsad ja luhad, nii et kaitseala ei koosne ainult soodest, vaid mitmest kõrvuti paiknevast maastikuvormist.
Rahvuspargi jõgede hulka kuuluvad Raudna, Halliste, Navesti ja Lemmejõgi. Nende orud suunavad vooluvett läbi madala piirkonna ning ühendavad eri maastikuosi. Jõgede kaldad ja orud eristuvad ümbritsevatest soodest pinnase, veerežiimi ja reljeefi poolest. Seetõttu kujundavad jõed nii maastiku ruumilist jaotust kui ka liikumisvõimalusi piirkonnas. Luhad paiknevad jõeorgudega seotud madalamatel aladel ja lisavad avatud maastikule vaheldust.
Maastiku mõistmiseks vaadake kaardil koos rabaalasid ja jõgede kulgu: nende vaheldumine selgitab Soomaa põhistruktuuri kõige paremini.
Viies aastaaeg: suurvesi
Soomaa üleujutused muudavad kevadise suurvee ajal maastiku ajutiselt veerohkeks ja liikumise teistsuguseks. Seda eripärast perioodi tuntakse viienda aastaajana Soomaal, kuigi tegemist pole ametliku aastaajaga. Üleujutuse ulatus sõltub ilmastikuoludest ning sellest, kui kiiresti vesi jõgedesse ja madalamatele aladele jõuab. Suurvee kujunemist, kestust ja mõju igapäevasele liikumisele aitab mõista kolme teguri koosmõju: vesi, maastik ja inimeste kohanemine.
Kuidas üleujutus tekib
Suurvesi kujuneb mitme ilmastiku- ja maastikuteguri koosmõjul. Kevadine veetulv jõuab jõgedesse ning madalatele üleujutusaladele kiiremini, kui tasane pinnamood ja märg pinnas seda edasi juhtida suudavad.
- Lume sulamisel vabaneb korraga suur veehulk, mis liigub sulamisvee kraavide ja ojade kaudu jõgedesse, eriti siis, kui sula saabub mitme soojema päevaga.
- Külmunud pinnas laseb sulamisveel aeglaselt maasse imbuda; seepärast liigub suurem osa veest mööda maapinda madalamatesse kohtadesse ja jõgede poole.
- Jää võib veevoolu kitsendada või ajutiselt takistada. Jää kogunemisel tõuseb vesi takistuse taha ning pääseb seejärel üle jõesängi servade.
- Vihm lisab sulamisveele uut äravoolu, eriti kui pinnas on juba märg või külmunud. Pikema sajuga jõuab lisavesi jõgedesse ka kevadise sula järel.
- Tasane maastik vähendab vee liikumiskiirust ning turbarikas pinnas hoiab niiskust. Küllastunud pinnas ei juhi vett kiiresti edasi, mistõttu levib see laiemale alale.
Kui jõkke saabub vett kiiremini, kui säng seda ära mahutab ja allavoolu suunata suudab, tõuseb veepind üle kallaste. Navesti ja Halliste jõe ümbruse üleujutusaladel võib vesi seejärel laieneda luhtadele ja madalatele metsaaladele.
Veetase ja ajastus
Suurvesi on Soomaal kõige tüüpilisem kevadel, kui talvine lumi sulab ja jõgede veehulk suureneb. Üleujutuse algus ei lange igal aastal samale kuupäevale: seda mõjutavad talve jooksul kogunenud lumi, sula saabumise aeg ja kevadised sademed. Enamasti seostatakse veetõusu märtsi ja aprilliga, kuid külm kevad võib seda edasi lükata ning varane sula tuua varasemaks.
Üleujutuse käigus tõuseb veetase järk-järgult või kiiremini, kui lisanduv vesi jõgedesse jõuab; kõrgveeperioodil võib muutus olla mitme meetri suurune. Kui juurdevool väheneb, hakkab vesi alanema, kuid madalamad luha- ja metsaalad võivad püsida üle ujutatuna kauem kui jõgi ise. Tõusu ja taandumise tempo sõltub konkreetse kevade ilmast ning vee liikumisest maastikul.
Kevad on üleujutuste tavalisim aeg, kuid veerohkeid perioode võib ette tulla ka muul aastaajal, näiteks rohke vihma järel. „Viies aastaaeg” on kohaliku suurvee kohta kasutatav mitteametlik hüüdnimi, mitte Eesti kalendri ametlik aastaaeg. Nimetus kirjeldab nähtavat muutust, mil vesi katab tavapäraselt kuiva maastiku.
Elu üleujutuse ajal
Kui vesi katab tavapäraseid ühendusteid ja põlde, muutub maismaal liikumine üleujutatud kohtades keeruliseks. Kohalikud arvestavad veetasemega ning kasutavad sobiva veesügavuse korral paate, et liikuda üleujutatud maastikul ühest kuivemast paigast teise. Tee ja paat täidavad sellises olukorras eri ülesandeid: tee vajab kuiva või läbitavat pinnast, paat aga piisavalt vett.
| Võrdlusalus | Tee | Paat |
|---|---|---|
| Sobivus | Kuival või veest vabaks jäänud pinnal | Üleujutatud luhal ja veega kaetud metsas, kui veesügavus võimaldab liikuda |
| Liikumisviis | Maismaal mööda kindlat teekoridori | Vee peal, üle tavaliselt kuiva maa-alade |
| Veetaseme mõju | Kasvav veetase võib tee läbimatuks muuta | Veetõus avab ligipääsu aladele, kuhu kuiva pinnase korral paadiga ei pääse |
Paadiga liikumine võimaldab üleujutuse ajal kasutada veega ühendatud alasid, samal ajal kui maismaatee kasutatavus sõltub selle pinnal olevast veest. Praktiliselt tähendab see, et veega kaetud lõikudel sobib liikumiseks paat, kuivadel lõikudel aga tee.
Haabjas ja traditsiooniline liikumine
Haabjas on Soomaal kujunenud liikumisvahend, mille kuju sobib madalasse vette ja kitsastele veeteedele. Seda kasutatakse jõgedel ning veega kaetud metsades ja luhtadel, kus sügavus võib paiguti kiiresti muutuda. Haabjasõit Soomaa jõgedel pakub võimalust liikuda vaikselt läbi maastiku, kuhu tavapärase paadiga ei pruugi pääseda. Paadi ehitamisel ja kasutamisel on oluline nii haavapuu omaduste tundmine kui ka kere tasakaalustatud kuju.
Mis on haabjas
Haabjas on traditsiooniline paat, mis õõnestatakse ühest haavatüvest. Sõna „haab” tähendab haavapuud ning paadi nimi viitab selle peamisele materjalile. Erinevalt laudadest kokku pandud paadist moodustab haabja kere ühe tüve õõnsaks töödeldud osa. Selline ehitus annab paadile lihtsa, kuid tervikliku kuju.
Haabja pikk ja suhteliselt kitsas kere liigub madalas vees, kus sügava põhjaga paat võib põhja kinni jääda. Soomaal on sellest abi üleujutatud metsades ja luhaveel, sest paadiga saab läbida ka madalaid veesoppe ning puudevahelisi käike. Kere madal süvis võimaldab liikuda seal, kus veetase katab pinnase vaid õhukese kihina.
Liikumiseks kasutatakse mõla, madalas kohas saab paati edasi aidata ka põhjale toetudes. Haabjas sobib nii jõel kulgemiseks kui ka üleujutatud maastikul suuna hoidmiseks, kuid selle juhtimine nõuab tasakaalukat liigutamist. Kitsas kere reageerib mõlale kiiresti ning ümbrust jälgides saab valida puude ja kaldaserva vahel sobiva teekonna. Soomaa rahvuspargis on haabjas seetõttu enamat kui veesõiduk: see aitab liikuda maastikus, kus tavaline maismaatee võib olla vee all.
Kuidas sellist paati valmistati
Haabja valmistamine algab sobiva puu valikust: otsitakse sirget ja piisavalt jämedat haavatüve, millest saab kujundada paadi pikkuse ja laiusega kere. Töö käik sõltub tüve omadustest ning nõuab puidu hoolikat töötlemist.
- Valitakse sirge haavatüvi, millel pole suuri kahjustusi ega tugevaid kõverusi; ühtlane tüvi võimaldab kujundada tasakaalus kere.
- Tüvi langetatakse ning puhastatakse okstest ja koorest, seejärel hinnatakse selle pikkust ja jämedust enne õõnestamise alustamist.
- Tüve keskosa õõnestatakse kirve ja teiste käsitööriistadega, eemaldades puitu järk-järgult, et kere seinad ei jääks ebaühtlase paksusega.
- Paadi sisemus kujundatakse pikaks ja sujuvaks õõnsuseks; mõlemad otsad jäetakse terviklikuks, et kere säilitaks tugevuse ning veesuunalise kuju.
- Kere vormitakse ja laiendatakse kontrollitult, soojuse ning puidu niiskuse abil; seinu avatakse ettevaatlikult, et üks tüvi saaks laiemaks paadikereks.
- Viimistlemisel silutakse kere sisepind ja väliskuju, kontrollitakse pragusid ning tasakaalu; madal, voolujooneline põhi sobib madalasse üleujutusvette.
Ühest tüvest kere tegemine tähendab, et paadi põhja ja külgede ühenduskohti pole: tüve terviklikkus aitab hoida konstruktsiooni ühtlasena. Kuju peab võimaldama liikuda nii kitsastes veesoppides kui ka üleujutatud metsa puude vahel. Madalas vees on praktilisim hästi tasakaalus, laia avaga ja madala põhjaga haabjas, sest seda saab mõlaga täpselt suunata.
Soomaa elustik
Soomaa rahvuspargi elustikku kujundavad märjad rabad, üleujutusalad ja lammimetsad. Nende paikade veerežiim ja pinnase toitainesisaldus määravad, millised taimed saavad kasvada ning kus loomad toitu ja varju leiavad. Rabataimede hulgas on silmapaistvad turbasamblad, jõhvikad ja murakad, kelle kasvuvormid ning kohastumused on erinevad. Loomade liikumis- ja toitumisvõimalused muutuvad koos veetaseme ning elupaikade vaheldumisega.
Rabataimed
Soomaa rabad on happelised ja toitainetevaesed, mistõttu peavad taimed toime tulema vähese mineraalaine hulga ning märja pinnasega. Turbasamblad, jõhvikad ja murakad kasutavad selleks eri kasvuvorme; nende kooslus aitab hoida rabale omast pinnast ja pakub elupaika väiksematele organismidele.
| Taim | Kasvuvorm ja kohastumus | Roll elupaigas |
|---|---|---|
| Turbasamblad | Kasvavad tihedate padjandite ja vaipadena; hoiavad vett ning taluvad happelist kasvukeskkonda. | Kasvavad tipust edasi, alumised osad surevad ja võivad vähese lagunemise tõttu turbaks kujuneda. |
| Jõhvikas | Madal igihaljas kääbuspõõsas, mille peened roomavad varred ulatuvad üle samblavaiba. | Kasvab märjal happelisel rabapinnal; marjad on toiduks loomadele ning taime levikuks. |
| Murakas | Mitmeaastane rohttaim, millel on suured hõlmised lehed ja püstine vars. | Kasvab rabas ja märgadel servaaladel; õied ning viljad pakuvad hooajalist toitu. |
Turbasammalde alumised kihid lagunevad hapnikuvaeses ja happelises pinnases aeglaselt. Kõrgsoodes kuhjub turvas tavaliselt ligikaudu 0,5–1 millimeetrit aastas; turba moodustumise piiranguid käsitles R. S. Clymo 1984. aastal.
Jõhvikate roomav kasv aitab neil püsida samblavaiba kohal, muraka lehed aga püüavad valgust madalas taimestikus. Aeglane turba teke tähendab, et rabapinnas kujuneb pika aja jooksul ning sinna kogunenud süsinik vabaneb kuivendamisel ja lagunemisel kergemini.
Loomad
Soomaa soodes ja lammimetsades vahelduvad avatud märgalad, puistud ning kõrgemad kuivad laigud, mistõttu loomade elupaigad paiknevad mosaiigina. Avatud rabas leiavad linnud pesitsus- ja toitumispaiku, samal ajal kui põõsastikud ja metsaservad pakuvad varju ning liikumiskoridore. Lammimetsa maapinnal leidub selgrootuid ja taimset toitu; puutüved ning võrad loovad elupaiku teistele liikidele.
Üleujutus katab madalad toitumispaigad ja muudab maapinnal liikumise raskemaks. Maismaaloomad suunduvad kõrgematele metsaservadele või kuivematele laikudele, samas kui kalad ja veega seotud linnud saavad ajutiselt kasutada üleujutatud alasid uute toitumispaikadena. Kui vesi taandub, muutuvad taas ligipääsetavaks mudased kaldad ja luhad, kus leidub toitu nii lindudele kui ka väiksematele loomadele.
Elustiku vaatlemisel tasub arvestada, et raba avatud osa, märg serv ja lammimets ei paku samal ajal samu tingimusi. Praktiline kokkuvõte on lihtne: elupaikade mosaiigi hoidmine toetab loomade liikumist ja toitumist, turbaalade säilitamine aga hoiab alles aeglaselt kujuneva suure süsinikuvaru.