Saaremaa geograafia
Saaremaa paikneb Läänemeres Eesti lääneranniku lähedal ning kuulub Eesti läänepoolsete saarte hulka. Saar on tuntud eelkõige oma suure pindala ja madala, paekivise maastiku poolest. Geograafiliselt tuleb eristada Saaremaa saart ja Saare maakonda: maakonna piirid hõlmavad ka teisi saari. Mandrilt jõuab Saaremaale parvlaevaga Muhu kaudu, kust tee jätkub saarele üle tammi.
Asend ja suurus
Saaremaa asub Läänemeres Eesti lääneranniku ees, Väinamere ja Liivi lahe vahel. See kuulub Eesti saarestiku lääneserva ning on 2673 km² pindalaga Eesti suurim saar ja üks Läänemere suuremaid saari. Saare pindala esitatakse siin ruutkilomeetrites; kontrollitud allika-aastat ei ole võimalik nimetada, mistõttu ei lisata arvule oletuslikku viidet.
Saaremaa saar ja Saare maakond tähistavad eri ulatusega üksusi. Saar on geograafiline maismaaüksus, maakond aga haldusüksus, kuhu kuuluvad peale Saaremaa ka Muhu, Ruhnu ja väiksemad saared. Maakonna halduskeskus on Kuressaare, mis asub Saaremaa saarel.
| Võrdlusalus | Saaremaa saar | Saare maakond |
|---|---|---|
| Üksuse liik | Läänemere saar | Eesti haldusüksus |
| Ulatus | 2673 km² | Saaremaa, Muhu, Ruhnu ja väiksemad saared |
| Maakonna halduskeskus | Kuressaare asub saarel | Kuressaare |
Saaremaa pindala kirjeldab üksnes põhisaart, maakonna ulatus hõlmab mitut saart. Seetõttu ei saa saare ja maakonna nimetusi kasutada sama geograafilise või haldusliku ala tähenduses.
Rannik ja pinnamood
Saaremaa pinnamood on valdavalt madal ja tasane, sest suure osa saarest moodustab paekivine aluspõhi. Paas ulatub kohati maapinnale või paikneb õhukese pinnakatte all, mistõttu on maastik üldjoontes avar ning kõrgusvahed tagasihoidlikud. Mujal katavad aluspõhja mandrijää ja hilisemate loodusprotsesside kujundatud setted.
Pikk rannajoon on liigestatud lahtede, neemede ja poolsaartega. Ranniku kuju muutub piirkonniti: madalamaid rannalõike vahelduvad kivisemad kaldad ning paekivised järsakud. Poolsaared ulatuvad saare põhikujult merre ja jagavad ranniku eri suundadesse avanevateks lõikudeks. Saare üldilmet kujundab seega paekivise aluspõhja ja õhukese pinnakatte koosmõju, samal ajal kui ranniku liigestatus annab maastikule mitmekesise piirjoone.
Geograafiliselt on Saaremaa madal paekivisaar, mille pikka rannikut lõikavad lahed ja poolsaarte tipud.
Ühendused mandriga üldjoontes
Mandrilt algab Saaremaa maismaareis parvlaevaühendusega Muhuga. Parvlaev ületab mere mandri ja Muhu vahel; Muhult edasi viib tee Saaremaale üle Väikese väina tammi. Need on kaks eri ühenduslõiku: parvlaev ühendab mandrit Muhuga, tamm aga Muhut Saaremaaga.
Teekond kulgeb seega järjestikku üle mere ja seejärel mööda maanteed saarte vahel. Kuressaare poole jätkub sõit Saaremaa teedevõrku mööda, ilma et Muhu ja Saaremaa vahel oleks vaja uut praamiühendust. Praktiliselt tähendab see, et mandrilt tulles tuleb arvestada parvlaevasõiduga ning pärast Muhule jõudmist jätkata üle tammi autoga.
Kaali meteoriidikraater
Kaali kraatriväli näitab, kuidas kosmilise keha kokkupõrge võib muuta maapinda ja jätta kivimitesse püsiva jälje. Selle pinnavorme uurides saab kõrvutada kraatrite kuju, paiknemist ja ümbritsevaid setteid. Kaali on kokkupõrkestruktuur, mitte kustunud vulkaan. Järgnevad kirjeldused käsitlevad löögiprotsessi, peamist kraatrit ja ala teaduslikku väärtust.
Kraatrite tekkimine
Meteoriidikraatrite väli on ühes piirkonnas paiknevate löögikraatrite rühm, mis võib tekkida kosmilise keha atmosfääris purunemisel. Kaali kraatrivälja puhul kujundasid pinnavormi löögid, mitte vulkaaniline tegevus.
- Kosmiline keha suundub Maa poole suure kiirusega; atmosfääri sisenedes kuumeneb selle pind ja õhutakistus hakkab keha pidurdama enne maapinnani jõudmist.
- Tugev kuumenemine ja õhurõhk võivad meteoroidi lõhestada, nii et selle tükid jätkavad teekonda lähestikku ning jõuavad maapinnale eraldi löökkehadena.
- Kokkupõrkel kandub liikumisenergia kiiresti pinnasesse; löögitsoonis surutakse setted kokku ning tekib tugev lööklaine, mis levib ümbritsevasse kivimisse.
- Lööklaine purustab ja nihutab kivimeid, paisates osa materjalist väljapoole; pinnase väljakaevumine ja tagasilangemine kujundavad süvendi ning vallitaolise serva.
- Kaali väljal kujunes mitu eraldi löögikohta, mis moodustavad üheksast kraatrist koosneva rühma, mitte ühe vulkaanilise ava ümber tekkinud pinnavormi.
Löögikraatrite suurus ja kuju sõltuvad muu hulgas löögikeha energiast ning pinnase omadustest. Kaali kraatrivälja puhul väljendub protsess eri suurusega süvendite ja neid ümbritsevate pinnavormide koosluses.
Peamine kraater
Kaali peamine kraater on kraatrivälja suurim ja kõige selgemalt eristuv löögivorm: selle läbimõõt on ligikaudu 110 meetrit. Kraatri lai süvend ja seda piirav kõrgem serv eristuvad maastikul ringja pinnavormina. Süvendi põhjas paikneb Kaali kraatri järv, mis toob kraatri kuju maapinnalt vaadates hästi esile. Peamine kraater ei seisa ülejäänud väljast eraldi, vaid on sama kokkupõrkesündmusega seotud kraatrite rühma suurim liige. Väiksemad kraatrid paiknevad selle läheduses, mistõttu saab vaadelda nii üksikut suurt löögivormi kui ka mitmest osast koosnevat välja. Kraatri nähtavad põhitunnused on umbes 110-meetrine läbimõõt, ringjas vall ja järvega täitunud süvend.
Teaduslik tähtsus
Kaali on oluline kokkupõrkekraatrite uurimisel, sest ühes piirkonnas saab kõrvutada eri suurusega löögivorme ja nende geoloogilist ümbrust. Kraatrite kuju, vallide ehitus ning väljapaisatud ja purustatud kivimaterjal aitavad eristada löögi jälgi teistsuguse tekkega pinnavormidest. Kaali kraatriväljas on üheksa kraatrit, mistõttu on võimalik uurida ka seda, kuidas ühe sündmusega seotud löögikohad maastikul paiknevad. Kokkupõrge toimus mitu tuhat aastat tagasi, kuid täpset aastaarvu ei saa esitada: avaldatud vanusehinnangud erinevad. Tekkeaega hinnatakse geoloogiliste kihtide ja kraatritega seotud materjali põhjal, sealhulgas vaadeldakse, kuidas löögijäljed suhestuvad ümbritsevate setetega. Selliste tõendite kõrvutamine aitab hinnata sündmuse aega ja kujunemiskäiku, ilma et üksik hinnang muutuks kindlaks daatumiks. Kaali kraatriväli on kaitstav geoloogiline pärand. Kaitse aitab hoida kraatrite pinnavorme ja nende uurimiseks olulist ümbrust, piirates kahjustusi, mis võivad tekkida pinnase muutmisest või kivimite eemaldamisest. Nii säilib võimalus võrrelda löögikraatrite ehitust ning kasutada seda paika meteoriidilöökide jälgede uurimisel.
Loodus ja kaitstavad alad
Saaremaa loodus kujuneb lubjarikka aluspõhja, ranniku ja eri niiskusega kasvukohtade koosmõjus. Avatud rannaniidud ja alvarid vahelduvad kadastike ning männi- ja lehtmetsadega, mistõttu paiknevad eri elupaigad sageli lähestikku. Rannikul peatuvad rändel haned ja pardid leiavad toitumis- ning puhkepaiku madalates lahtedes ja saartel. Kaitsealade hulgas on Vilsandi rahvuspark, mille linnukaitseline ajalugu ulatub rahvuspargi asutamisest kaugemale.
Rannaniidud ja alvarid
Rannaniidud ja alvarid on avatud elupaigad, kuid nende kasvutingimused erinevad: rannaniitu mõjutavad merevesi ja üleujutused, alvarit õhuke mullakiht ning lubjakivine aluspõhi. Kadastikud tekivad sageli siis, kui avatud maastik võsastub, kuid hõredad kadakad võivad olla osa alvari looduslikust mosaiigist.
| Elupaik | Paiknemine ja kasvutingimused | Taimestik | Hooldusvajadus |
|---|---|---|---|
| Rannaniit | Madalal mererannikul; pinnast mõjutavad soolane pritsmevesi ja ajutine üleujutus. | Soolalembesed kõrrelised, tarnad ja muud ranniku niiskete kasvukohtade taimed. | Karjatamine või niitmine hoiab rohustu madala ja takistab pilliroo ning võsa pealetungi. |
| Alvar | Lubjakivisel pinnal, kus muld on õhuke, kuiv ja kivine ning veevaru väike. | Madala rohustu seas kasvavad näiteks kukeharjad, loopealsed kõrrelised ja hõredad kadakad. | Karjatamine piirab rohttaimede ja põõsaste kinnikasvamist ning säilitab valgusküllase kasvukoha. |
| Kadastik | Alvaritel ja muudel kuivadel avamaadel, sageli rohumaa ning metsa üleminekuvööndis. | Kadakas kasvab koos rohttaimedega; hõre põõsastik jätab maapinnale valgust. | Karjatamine aitab hoida kadastiku mosaiiksena; hoolduseta võib see tihenedes avatud ala sulgeda. |
Karjatamise mõju sõltub koormusest ja elupaigast: loomad söövad kõrget rohtu ning tallavad maha osa võsust, kuid ala tuleb hoida piisavalt avatuna. Kui karjatamine lakkab, levivad rannaniidul pilliroog ja põõsad ning alvaril kõrge rohurinne ja kadakas. Hõre kadastik ühendab avatud rohumaad põõsastikuga, mitte ei asenda kogu avamaad.
Saaremaa kadakad ja avatud loopealsed kuuluvad ühte maastikumustrisse: kadakaid leidub nii üksikute põõsaste kui ka tihedamate laikudena. Elupaiga seisundi määrab see, kas rohumaale jääb valgust ning kas taimede kasvuruum säilib.
Metsad
Saaremaa männikuid leidub kuivadel ja valgusküllastel kasvukohtadel, sealhulgas liivasematel pinnastel ning kivise aluspõhjaga maadel. Mänd talub hästi kuivust ja vähest mullakihti; hõredas alustaimestikus kasvavad sageli kanarbik, pohlad ja samblad. Sellised metsad moodustavad avatud ranniku- ja loopealsete kõrval selgelt teistsuguse, kõrgema maastikukihi.
Lehtmetsade kasvukohad on mitmekesisemad. Kask ja haab kasvavad eri niiskusega muldadel, niiskemates paikades leidub sangleppa ning viljakamatel muldadel saare lehtpuid, näiteks tamme ja saart. Lubjakivine pinnamood loob lähestikku kuivi, õhukese mullaga alasid ja madalamaid lohke, kuhu koguneb rohkem niiskust; seepärast võib metsakooslus muutuda ka lühikese vahemaa jooksul.
Metsad vahelduvad rannaniitude, alvarite ja kadastikega ning pakuvad nende avatud elupaikade kõrval varjulisemaid kasvukohti. Metsa servas kohtuvad sageli eri valgus- ja niiskustingimused, mistõttu on maastiku piirid ebaühtlased, mitte sirged. Praktiliselt tasub Saaremaa looduse vaatlemisel arvestada, et kuiv männik ja niiskem lehtmets võivad paikneda lähestikku, kuid nende taimkate ja jalgealune erinevad märgatavalt.
Linnud
Saaremaa rannik on rändavatele hanedele ja partidele oluline peatuspaik kevadel ning sügisel. Madalad lahed, rannaniidud ja saarestiku väikesaared pakuvad eri liiki lindudele toitumis-, puhke- ja ööbimisvõimalusi.
- Haned kasutavad rannaniite ja rannalähedasi rohumaid toitumiseks; avatud maastikul saavad nad toitu otsides ümbrust hästi jälgida.
- Pardid leiavad madalates lahtedes ja varjulistes rannikuvetes toitu veetaimedest ning väikestest selgrootutest, mida leidub madalas vees.
- Rändel peatuvad linnud vajavad ranniku eri paiku: toitumisalade kõrval ka häirimatuid madalikke puhkamiseks ja ööbimiseks.
- Saaremaa saared ja ranniku lahed moodustavad rändeteel peatuskohtade ahela, kus linnud saavad enne edasilendu puhata.
- Vilsandi rahvuspark paikneb Saaremaa lääneranniku ees asuvas saarestikus ning hõlmab saari ja neid ümbritsevat merelist keskkonda.
- Rahvuspark asutati 1993. aastal, kuid kaitseala ajalugu algas varem: Vaika saartel rajati linnukaitseala juba 1910. aastal.
Vilsandi saarestiku loodus ühendab avamere, laidude ja ranniku elupaigad. Linnukaitse pärand Vaika saartel ning hilisem rahvuspargi loomine tähistavad sama piirkonna pikaajalist hoidmist lindude peatus- ja pesitsuspaigana.
Sõrve poolsaar ja Kuressaare
Saaremaa lõunaosas ulatub merre Sõrve poolsaar, mille asukoht annab sellele selge rolli mereteede ja saare lõunapoolse piirkonna kujunemises. Poolsaare maastikul paistavad silma pikk kitsas neem ja Sõrve tuletorn. Kuressaares on saare ajaloolise keskuse märgiks keskaegne piiskopilinnus, mille rajamine seostub Saare-Lääne piiskopkonnaga. Need kaks paika näitavad eri viisil, kuidas geograafiline asend ja võimusuhted on Saaremaa ajalugu mõjutanud.
Sõrve poolsaar
Sõrve poolsaar asub Saaremaa lõunaosas ning ulatub kitsa maasambana Läänemere ja Liivi lahe vahelise Irbe väina suunas. Pikk ja kitsas kuju tähendab, et meri jääb poolsaarel sageli lähedale mõlemale poole ning lõunasse liikudes muutub maasäär järjest kitsamaks. Poolsaare tipus paiknev Sõrve tuletorn on oluline maamärk avatud mererannikul: selle tuli aitab meresõitjatel rannikulõiku ja väina läbivat laevateed märgata.
Sõrve asend on kujundanud ka selle sõjaajaloolist tähendust. Irbe väina lähedus andis poolsaarele tähtsuse mereliikluse ja saarele pääsu kontrollimisel, samal ajal kui kitsas maismaasild muutis liikumise ja kaitse suunad geograafiliselt piiratumaks. Sõjategevusest annavad tunnistust poolsaarele jäänud kaitserajatised ja lahingupaigad; ranniku avatus võimaldas jälgida merelt lähenevaid aluseid, kuid tegi piirkonna ka sõjaliselt haavatavaks.
Sõrve eripära tuleneb seega pika kitsa kuju, tuletorni ja strateegilise mereasendi koosmõjust.
Kuressaare linnus
Kuressaare piiskopilinnus on keskaegne konvendihoone tüüpi kindlus, mille suletud ruumilahendus ühendas kaitse, elamise ja haldusülesanded. Linnus pärineb 14. sajandist; selle ajastu dateeringut käsitleb ka teos „Eesti arhitektuur I” (Valgus, 1993). Ehitis seostus Saare-Lääne piiskopkonnaga ning oli piiskopi võimu ja kohaliku halduse keskus. Paksud kivimüürid, siseõu ja hoone ümber paiknevad kaitseehitised moodustasid terviku, mis erines lihtsast elamutornist.
14. sajandil kujunes piiskopilinnus oluliseks kindlustatud keskuseks ajal, mil kiriklik võim korraldas piirkonna valitsemist ning vajas nii esinduslikku asukohta kui ka kaitset. Konvendihoone ülesehitus võimaldas koondada linnusesse eri ruume ja tegevusi, samal ajal kui kindlustatud välisilme väljendas piiskopkonna mõju. Linnus on tänapäeval Kuressaare ajaloolise keskuse silmapaistev ehitis ning selle kõrged müürid ja tornid määravad olulisel määral linnapilti. Kokkuvõttes on see Kuressaare keskaegse kujunemise nähtav tunnus ja piiskopkonna võimu pärand.