Lubatushinnang

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Lubatushinnang on keeleteaduses üks nominatiivse modaalsuse põhiliik, hinnangu väljendamine olukorra lubatavusele.

Eesti keeles eristatakse nelja nominatiivse:

  • tegelikkushinnang (võimelisuse väljendus);
  • tõenäosushinnang (tõenäosuse väljendus);
  • lubatushinnang (lubatavuse väljendus);
  • väärtushinnang (positiivne või negatiivne väärtustamine).

Lubatushinnang on deontiline modaalsus.

Lubatushinnangu põhiastmed:

  • lubatud (võimalik)
Sa võid veel magada.
  • kohustuslik (paratamatu)
Sa pead siit lahkuma.
  • keelatud (mittevõimalik)
Tuletikke ei tohi anda laste kätte.
  • mittekohustuslik (mitteparatamatu)
Sa ei pea talle vastama.

Hinnangu allikad: kõneleja, üldsus, objektiivsed asjaolud, institutsioonid, muud autoriteedid. Hinnang võib olla suunatud kõneakti osalisele, kõneaktist väljaspool seisjale või inimestele üldse.

Deontilist hinnangut sisaldavad käsk (Tule siia!) ja väide (Ravimit tuleb võtta jaopärast), mis kasutatakse inimeste tegevuse suunamiseks. Käsud kasutatakse peamiselt dialoogides ja väited on laialt kasutusel reeglites ja seadustes.

Modaalsushinnanguid sisaldavad oma tähenduses jussiiv ehk möönev kõneviis (Jäägu kõik nii nagu on.) ja imperatiiv ehk käskiv kõneviis (Tulge koos minuga!).

Lubatushinnangu väljendajateks on ka järgmised verbid, mis nõuavad infiniittarindit:

  • kausatiivverbid: käskima, sundima, kohustama, panema, ette nägema, lubama, keelama;
Mees oli kohustatud trahvi maksma. Lapsel lubati õues mängida. Lapsel oli keelatud õues mängida.
  • verbid: tahtma, nõudma, vajama, olema, jääma.
See küsimus vajab/nõuab lahendust. Meil on tubli jagu veel minna.

Deontilise modaalsuse väljendajad on modaalverbid ja verbipartikkel las.

Modaalverb pidama märgib kohustatust, võima lubatavust. Sa pead siit lahkuma. Sa võid veel magada.

Verbipartikkel las võib märkida:

  • peamiselt lubatavust, mittekeelatust. Las lapsed mängivad veel.
  • vähem kategoorilist kohustatust. Las see jääb meie vahele.

Sekundaartarindiga vormistatud situatsiooni modaliseerivad erinevad verbid, noomenid ja adverbid:

  • kohustatust märgib verb tulema. Avaldused tuleb esitada vastuvõtukomisjonile.
  • kohustuslikku eitust eitavas vormis verbid maksma, pruukima, tasuma, tarvitsema. Kõiki jutte ei maksa uskuda.
  • lubatavust verb tohtima. Palgast kinni pidada tohib ainult seaduslikul alusel.

Sekundaartarindiga vormistatud situatsiooni modaliseerivad ka:

  • adjektiivid: vajalik, soovitav, kohustuslik, lubatav. Sul on kohustuslik homme ilmuda.
  • adverbid: vaja, tarvis. Teil on vaja paberid alla kirjutada.
  • substantiivid: käsk, nõue, soovitus, vajadus. Kanda vormirõivad on meie kooli nõue.

Kohustatustähendust intensiivistavad:

  • paratamatusadverbid paratamatult, vältimata, tingimata. Paratamatult kerkib meil küsimus.
  • lubatavust adverb pealegi. Las nad tulevad pealegi.

Tingiva kõneviisi olevik märgib kõigi modaalsete verbide korral subjektiivset, pigem soovitavat kui normeerivat hinnangut. Lapsed ei tohiks tänaval mängida. Spordiga peaks tegelema pidevalt. Püksipõlvele tuleks paik peale panna. Te võiksite mind külastada.

Lubatushinnangut võib sisaldada ka modaliseerimata laused, kui need kirjeldavad mingit tegevust kui üldtunnustatut, õiget, kombekohast, nii et see kehtib üksikjuhul toimimisjuhisena.

Esimest lehekülge ei nummerdata.

Vaata kamuuda lähteteksti

Kirjandusmuuda lähteteksti

  • Erelt, M., Kasik, R., Metslang, H. jt. (1993). Eesti keele grammatika II. Süntaks. Tallinn: Eesti TA Keele ja Kirjanduse Instituut

allikas: http://et.wikipedia.org/wiki/Lubatushinnang
tekst on kasutatav vastavalt Creative Commons Attribution-ShareAlike litsentsile.

Navigeerimismenüü