Kõne (keeleteadus)

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib keele avaldumisvormist; grammatikakategooria kohta vaata artiklit Kõne (grammatika).

Kõne on keeleteaduses keele kasutamine inimestevahelises suhtluses. Keel kui abstraktne märgisüsteem avaldub kõneaktides, mis võivad olla nii suulised (suuline kõne) kui ka kirjalikud (kirjalik kõne).

Suuline kõne on vanem kui kirjalik kõne ja suur osa kirjalikest ülestähendustest on olnud suulise kõne jäädvustamise vahendid.

Kõne arendamise ja korrigeerimisega tegeleb logopeedia.

Sisukord

Kõne-eelne perioodmuuda lähteteksti

  1. kisa
  2. koogamine
  3. lalin

Kõne arengmuuda lähteteksti

Kõne arengu oluliseks eelduseks on, et laps kuuleb oma esimese eluaasta vältel inimkõnet – impressiivne kõne. Ekspressiivne kõne areneb lapsel välja umbes 3. eluaastaks. Kõne normaalseks arenguks peavad olema täidetud järgmised tingimused:

  1. eale vastav kehaline ja vaimne areng,
  2. arenenud meeleelundid,
  3. korras tsentraalne kõneaparaat,
  4. korras perifeerne kõneaparaat,
  5. terve kõnekeskkond.

Kõne liigidmuuda lähteteksti

  • impressiivne kõne
  • ekspressiivne kõne
  • sisekõne

Vaata kamuuda lähteteksti


allikas: http://et.wikipedia.org/wiki/K%C3%B5ne_(keeleteadus)
tekst on kasutatav vastavalt Creative Commons Attribution-ShareAlike litsentsile.

Navigeerimismenüü